eu_flag
Tartu Ülikooli Raamatukogu Euroopa Liidu dokumendikeskus

E-ÕPPEMATERJALID

Paneuroopa Liit
Euroopa ├╝hendamine

Euroopa Liit

   Uurimused
   Andmebaasid
   EL riigid
   EL internetis
   EL hariduspoliitika
   EL teadustegevus
   EL seadusandlus
   EL uudised
   Viitamine ja terminid

Eesti ja Euroopa Liit

EL v├Áimalused

Euroopa Solidaarsuskorpus - Euroopa Liidu noortele
Euroopa Liidu server

Õigused ELis - nõustamine ja probleemide lahendamine: Siseturg.
 
Eesti Euroopa Liidu poliitika ja selle eesmärgid

 

 

Ross: tuleb teha julgemaid stressiteste

Ross: tuleb teha julgemaid stressiteste
20.04.2010
Saldo
Autor: Villu Zirnask
Intervjuu

Märten Ross ütleb intervjuus Saldole, et alahindas kriisi eel äärmuslike riskide tõenäosust ega võtnud reaalselt arvesse võimalust, et varade hinnad võivad kukkuda üle 50 ja majandus langeda üle 10 protsendi. Edaspidi tuleb teha julgemate oletustega stressiteste.

Rahandusminister Jürgen Ligi ettekande algusteesiks ühel äsjasel konverentsil oli "Eesti on eurotsoonis enne eurot". Kui arusaadav on sinu kogemuse järgi Euroopa keskpankuritele see asjaolu, et sisuliselt toimib meie majandus juba aastast 1992 samasugustes rahapoliitilistes oludes nagu aastast 1999 euroala riigid?

Sõltub, kellega rääkida. On neid, kellel on kogemusi fikseeritud kursiga riigis elamisest, on neid, kellel ei ole. Nende jaoks, kes tausta ei tea, võib see kõlada päris provokatiivse väitena. Kes tausta teavad, saavad aru. Otse öeldes ei ole Eesti rahapoliitika Euroopa keskpankurite jaoks TOP 3 küsimus.

Oled öelnud, et Eesti ei peaks euroalaga liituma, kui see samm nõrgestaks eurot. Kuigi Eesti täidab kõik numbrilised euro-alasse pääsemise kriteeriumid, leidub ikka kahtlejaid, kas Eesti on ka kvalitatiivselt euroks valmis. Kuidas neid veenda, et Eestist ei saa rahaliidus eurot nõrgestav lüli?

Mu mõte on olnud mitte niivõrd see, et Eesti võib euroalas sees olekuga rahaliitu kuidagi nõrgestada, kui see, et meie liitumisprotsess ei tohi küsimärgistada liitumiskriteeriumide usaldusväärsust, st me ei tohi sisse saamiseks teha sahkermahkrit, mis pärast avalikuks tulekut võiks kergitada näiteks kogu euroala, sealhulgas meie, kapitali hinda. Tugev euroala on meie endi huvides.

Aga mida ikkagi öelda Eestis kvalitatiivses valmisolekus kahtlejatele, kes maikuus pärast hindamisraportite avaldamist võibolla jälle aktiveeruvad?

Ma ütleks, et meie tugev argument on just see, et oleme kvalitatiivselt valmis, sest me oleme nii pikalt elanud fikseeritud valuutakursi tingimustes. Meil on olemas kogemus ja meie majandus on harjunud fikseeritud valuutakursi tingimustes toime tulema. Palkade paindlikkus, isegi hindade paindlikkus, eelarvepoliitika - need näitavad, et oleme euroalas hakkama saamiseks kvalitatiivselt hästi valmis.

Rohkem alust skepsiseks on küsimuses, kas väga erineva tulutasemega riigid saavad olla ühes rahaliidus. Siinkohal võib öelda, et me ei ole enam üldse nii vaesed, mistõttu ka võimalikud majanduskasvu-ja inflatsioonierinevused ei kujune ohtlikult suureks.

Mitmete välisanalüütikute hinnangul on Balti valuutad ülehinnatud - nt Danske Banki analüütik Pär Magnusson märkis paari nädala eest Postimehe eurokonverentsil, et Balti valuutad on 25-65% üle hinnatud, mistõttu on vajalik sisemine või väline devalveerimine. Balti riigid on läinud nn sisemise devalveerimise teed, aga kas see on jätkusuutlik ja kas selle edasisele jätkamisele ei teki rahva teravat vastuseisu, kahtles ta. Mida arvab Eesti Pank krooni kursi ülehinnatusest ja Eesti sisemise devalveerimise võime jätkusuutlikkusest?

Kui ülehin natuse all mõeldakse seda, et hindade ja palkade tase on liiga kõrge, et olla konkurentsivõimeline, siis las jääb see konkreetne viide selle analüütiku südametunnistusele. Ma ei tea, kuidas ta nende numbriteni jõudis.

Üks põhjus ülehinnatusest rääkida oli omal ajal suur jooksevkonto defitsiit. Arvati, et see on seotud peamiselt vale hinnatasemega. Aga aeg näitas, et see oli seotud mitte niivõrd vale hinnatasemega, vaid rohkem liigoptimistlike tulevikuootuste ja laenuvõtmisega. Nüüd, kui jooksevkonto on kohandunud, tõestab see, et suures plaanis hinnatase meil ikka vastab tootlikkusele. Suurem osa kohandumisest on lähiminevikus läbi käidud ega paista, et kohe oleks tarvis veel edasist suurt kohandumist.

Kuna mõned ütlevad, et äkki on Eestil probleem inflatsioonikriteeriumi jätkusuutliku täitmisega, saaks ülehinnatuse asemel ka hoopis vastupidist väita - et äkki on meie valuuta alahinnatud.

Viimase aasta-poolteise jooksul on mind pannud imestama, miks Eestile on väljastpoolt muudkui soovitatud minna devalveerimise teed ja peetud sisemise devalveerimise varianti liiga aeglaseks või lausa ummikteeks. Euroala, kus konkurentsivõime taastamine saabki käia ainult sisemise devalveerimise kaudu, aga ei ole massiliselt ummikteeks nimetatud, vähemalt mitte enne Kreeka kriisi. Mis on sellise topeltstandardi põhjuseks? - Üks aspekt on siin see, et analüütikute kogukonnas on valuutakursside ujumine tuttavam tunne kui fikseeritud kursi või rahaliidu raames kohandumine. Nad asuvad valdavalt kas Londonis või New Yorgis ja on valdavalt pärit riikidest, kus kohandumine on käinud valuutakursside kaudu. Seda tausta arvestades on arusaadav, et mõte paindlikest hindadest ja palkadest on üsna võõras. Euroala konteksti nad selles küsimuses viimase ajani lihtsalt ei tähtsustanud.

Aga päris palju on muutunud selles suhtumises viimase aasta jooksul. Eestist räägitakse vähem, aga meie lõunanaabrit tuuakse üha rohkem näiteks, kuidas käib kohandumine teiste meetoditega.

Termin "sisemine devalveerimine" mulle tegelikult eriti ei meeldi. Ma saan aru, miks see käibele on tulnud - et tõmmata paralleel valuutakursi kaudu kohandumisega. Aga sisuliselt ei ole see termin täpne, sest tegemist on teistsuguse protsessiga. Miks peaks eelistama rahaliidus olemist võimalusele valuutakurssi kõigutada? Valuutakursi muutmise korral lüüakse kogu majandust ühtmoodi, näiteks devalveerimise korral jäävad vaesemaks kõik, sõltumata sellest, mis sektoris või ettevõttes nad tegutsevad. Aga miks peaks näiteks tarkvarainsener kannatama selle pärast, et riigis oli ehitusbuum ja tekkis tasakaalustamatus? Palkade kaudu käiva mehhanismi puhul seda viga ei ole - kohanduma peavad ainult need, kes on konkurentsivõimetud.

Kuna suure tõenäosusega saab Eestist tulevast aastast euroala liige, võib Eesti Panka tasapisi hakata pinnima ka euroala poliitikat puudutavatel teemadel. Mis on Eesti Panga positsioon Kreeka kriisiga seotud küsimustes - kas ja kuidas tuleks muuta stabiilsuse ning kasvu pakti, korraldada hätta sattunud liikmesriikide aitamist, parandada euroalasse vastuvõtmise reegleid?

Euroala probleem oli pikka aega see, et turud hindasid rahaliidu riikide riske liiga ühetaoliselt. Ei hoolitud, milline on võla-tase, statistika kvaliteet jne. Turud võtsid liiga tugevalt eelduseks, et küll hättasattujad välja aidatakse. Elu ise on seda probleemi nüüd lahendama hakanud. Võib öelda, et praegune turbulents teeb rahaliidule head, sundides liikmeid distsipliinile. Kui turud oleksid selle signaali andnud juba varem, näiteks 5-7 aasta eest, oleks kohandumine kulgenud võibolla valutumalt.

Käimasolev kriis muudab kindlasti rahaliidu liikmete käitumist, saadud koge mus õpetab neid stabiilsuse ja kasvu pakti tõsisemalt suhtuma, mistõttu sellesse mingeid muutusi sisse viia polegi ehk vaja.

Mis puutub Euroopa Valuutafondi ja muudesse suurtesse ideedesse, siis neis asjus ei hakka ma spekuleerima. Kõiki aspekte ei pruugi ma oma praeguselt positsioonilt näha ja osa pakutavaid lahendusi puudutab Euroopa Liidu poliitilist ülesehitust.

Euro plussina Eesti jaoks on nimetatud seda, et rahaliidus olles on meil võimalus euroala rahapoliitika kujundamises kaasa rääkida, erinevalt praegusest, kus meid Euroopa Keskpanga rahapoliitika küll mõjutab, aga otsuste tegemises kaasa rääkida me ei saa. Kui oletada, et Eesti oleks pääsenud rahaliitu enne kriisi puhkemist, siis mida oleks see võimaldanud meie kriisi leevendamiseks ära teha?

Üks asi on selge - kui Eesti Panga president osaleb rahaliidu rahapoliitika teostamises, siis on tal ainult üks eesmärk ja see on rahaliidu terviklik rahapoliitika. Mingit muud peidetud eesmärki ei tohi tal olla. Aga meie põhiline huvi ongi see, et euro oleks stabiilne.

Kui Eesti oleks rahaliitu pääsenud paari aasta eest, oleks teisiti olnud see, et meie intressid ei oleks ilmselt nii kõrgeks läinud, kui need tegelikkuses läksid. Aga nagu nüüd Kreeka näide näitab, ei oleks need võibolla jäänud ka nii madalateks kui euroala tugevamates riikides.

Eesti Pangale on ette heidetud, et see ei suutnud buumi ajal piisavalt pidurdada laenukasvu ja saavutada, et valitsus oleks teinud veelgi suurema ülejäägiga eelarveid. Praegu tundub sama hoogsa buumi kordumine küll päris ebatõenäolisena, aga ikkagi - mis tarkusi on Eesti Pank möödunud buumist tallele pannud, et järgmisel korral paremini valmis olla?

Viga oli see, et me ei osanud hinnata äärmuslike riskide tõenäosust ja alahindasime seda. Ükskõik, millised instrumendid või kommunikatsioonivahendid oleksid meil olnud kasutada Euroopa Liiduga liitumisele järgnenud optimismilainest tulenenud laenukasvu pidurdamiseks, see

kõik oli teisejärguline, sest me ei võtnud reaalselt arvesse võimalust, et varade hinnad võivad kukkuda 30-50 protsenti või rohkemgi ja majandus võib langeda üle 10 protsendi. Õppetund on see, et tuleb teha julgemate oletustega stressiteste. Kui usud, et langus võib teatud juhul tõesti tulla 20-30 protsenti, siis käitud ka teistmoodi, kui lähtudes eeldusest, et üle 10protsendist langust ei tule - sellest tulenevad näiteks nõuded, mis seatakse tagatisvara ja laenu suhtele.

See ei ole meie unikaalne probleem, kogu maailmas mõeldakse praegu, kuidas korraldada makrofinantsjärelevalvet targemini, kuidas avastada makroriske finantssüsteemis varem.

Mida oleks võimalik teha paremini eelarvepoliitika ohjes hoidmise osas? Kas võiks Eesti Pangale eelarvepoliitika küsimustes anda suuremad volitused - kehtestada näiteks reegli, et ilma Eesti Panga heakskiiduta ei saa riigieelarvet vastu võtta?

Vastutust selles protsessis ei tohi hajutada. Sõltumatute institutsioonide või kõrvaltvaatajate hinnangu võtmise eesmärk ei tohi olla, et see, kes tegelikult vastutab, lükkab nende abil vastuse enda pealt ära. Kui eelarvepoliitika on valitsuse ja riigikogu töövahend, siis nad peavad ise selle eest ka vastutama. Idee lükata vastutus osaliselt kellegi teise peale on mulle võõras. Selgus küsimuses, kes eelarvepoliitikas vastutab, aitas minu arvates eelarve kohandamisele kriisioludega kaasa - ei hakatud otsima kolmandat või neljandat osapoolt, kelle kaela see töö lükata. Kindlasti tasub vaagida, kuidas vastutajatel on tark endale seatavaid eelarvepoliitika eesmärke veel rohkem seadustesse või muusse raamistikku raiuda.

Ja muidugi ei taha ma eeltooduga vähendada ka näiteks IMF-i poolt viimasel visiidil rõhutatud ideed, et ka kõrvalhinnangute andjate rolli võiks suurendada.

Kui palju avalikkus pärast Eesti liitumist euroalaga Eesti Pangast makromajanduse küsimustes üldse veel kuuleb? Kas laias laastus jäävad asjad vanaviisi?

Ei, fookus ikkagi nihkub - meie oluliseks ülesandeks saab siis edastada euroala rahapoliitilisi otsuseid Eesti avalikkusele ja anda oma panus euroala intressiotsuste tegemisse. Praktiseerimise käigus selgub, kui palju meil selle kõrval ressurssi spetsiifiliselt Eestit puudutavate teemadega tegelemiseks jääb.

Eve Paavel EL infonõunik Riigikantselei

Tel. +372 693 5952 GSM: +372 515 6931 e-post: eve.paavel@riigikantselei.ee 

www.riigikantselei.ee/euroopa 

 

Viimane muudatus: 27.04.2010